NOORSOOTÖÖTAJAD ⟩ Kas peaksime olema professionaalsed improviseerijad või amatöörlikud klimberdajad?

Noorsootöö peab käima professionaalselt, et mitte tekitada kahju, kirjutavad
noorsootöötajad Kerttu Brandmeister, Evely Pajula ja Mai Pitsner.

Lugu ilmus esmalt Postimehe arvamusrubriigis “NOORSOOTÖÖTAJAD ⟩ Kas peaksime olema professionaalsed improviseerijad või amatöörlikud klimberdajad?“.

Kas oled avalikus ruumis, näiteks lennujaamas, silmanud klaverit ja kuulnud kedagi seda mängimas? Mõnikord istub klaveri taha keegi, kelle sõrmede all sünnib imekaunis improvisatsioon – meloodia, mis võlub ja liigutab. Teinekord aga kuuled kedagi klimberdamas(1) – juhuslikud helid, mis võivad olla lõbusad, kuid siiski puudub neis sügavam seotus.

Klimberdamine võib sündida kirest ja tuhinast, vahel isegi edukalt, kuid see on juhuslik ja ettearvamatu. Improvisatsioon seevastu tugineb teadmistele ja oskustele. Hea improvisatsiooni jaoks peab spetsialist tundma pilli, valitsema tehnikat ja teadma, millistest elementidest meloodia luua. See on teadliku harjutamise ja teadvustatud kogemuste vili. Ja kuigi klimberdamine iseenesest ei ole patt, siis kas töös noortega saame seda tegelikult lubada või peaksime püüdlema noorsootöös improvisatsioonilise meisterlikkuse poole?

Noorsootöötaja kui uudishimulik professionaal

Riiklik «Noortevaldkonna arengukava 2021–2035» rõhutab, et professionaalsed noorsootöötajad on kvaliteetse noorsootöö alustalad, kes toetavad noore mitmekülgset arengut ja pakuvad eduelamusteks ning õppimiseks turvalist vaimset ja füüsilist keskkonda. Noorsootöötajatelt ootame, et nad oleksid mentoriteks noore kõrval ning pakuksid võimestavat mitteformaalõppe keskkonda. Soovime, et noorsootöötaja tegutseks teadlikult, lähtudes kutse-eetikast ja tõenduspõhisusest, mitte lihtsalt eeldades, et tööle asudes on ta juba piisavalt pädev.

Nii nagu muusik võib klaveril improviseerides ühendada erinevaid muusikastiile, peab ka noorsootöötaja oma töös teadlikult kombineerima erialaseid oskusi ja teadmisi, et kohaneda pidevalt iga noore vajaduste ning valikutega. Noorsootöötajatena peame olema uudishimulikud professionaalid, kes on valmis pühenduma noorte arengusoovide toetamisele.

Inimese sünnipärased eeldused ja isikuomadused tulevad kindlasti kasuks, et kasvada professionaalseks noorsootöötajaks, kuid tõelise professionaalsuseni viib soov erialaselt areneda. Hollandi teadlased Manon Ruijters ja Robert-Jan Simons on välja toonud, et tõeline kvaliteet tuleb õppivast professionaalist, kes on valmis võtma vastutust nii enda kui ka kogukonna arengu eest. Niivõrd oluline ei olegi, millal saab noorsootöötajast professionaal, vaid pigem, kuidas see juhtub, millised on isiklikud eesmärgid ja miks õppimine toimub (nagu kirjutas noorsootöötaja Eilika Mätas).

Õppimine on küll õppija vastutus, kuid noorsootöötajatena teame, et õppimine on sotsiaalne protsess ning omavahel peab oskama siduda teoreetilise raamistiku, uurimistulemused ja reflekteeritud isikliku kogemuse. Ja nii nagu improvisatsioonis meistriks saamine nõuab aega ja pingutust, ei saa keegi meist üleöö professionaalseks noorsootöötajaks, vaid meiegi vajame tugisüsteemi, mis professionaalsuse tähtsust rõhutaks. Praegu on meil küll juba olemas erialane haridus, erialakogukond ja kutsesüsteem, aga puudu on kvalifikatsiooninõuded, mis tagaksid valdkonna samaväärse professionaalsuse üle Eesti.

Kas kauaoodatud lubadus – kvalifikatsiooninõuded – ka täidetakse?

Lähtuvalt mainitud arengukavas seatud eesmärgile on haridus- ja teadusministeerium käivitanud noortevaldkonna töötajatele kvalifikatsiooninõuetele ülemineku reformi, mille tulemusel soovitakse tagada noortele suurem heaolu ja teenuste ühtlasem kvaliteet. Imestame vaid, miks protsess nii vaikselt ja aeglaselt kulgeb, sest uuringud näitavad, et kvalifikatsiooninõuded toetavad töötajate kompetentsi kasvu ja valdkonnas püsimist ning aitavad tagada noorte füüsilise ja psühhosotsiaalse turvalisuse.

Kuidas peaksid aga juhid motiveerima töötajaid ennast arendama või leidma kvalifitseeritud tööjõudu, kui kohalikud omavalitsused ning riiklikud institutsioonid ei ole ühtselt kokku leppinud, mida tähendab Eestis professionaalne noorsootöötaja? Mitmed omavalitsused on kvalifikatsiooninõuded juba kehtestanud või kaaluvad seda, kuid kõik noored Eestis on väärt head ja kvaliteetset noorsootööd, mitte ainult need, kes elavad rikkamates ja võimekamates omavalitsustes.

On hea meel, et ka ministeerium astub reaalseid samme noorsootöötajate kui noorte heaolu eest vastutavate oluliste spetsialistide tunnustamise poole, kuid julgustame sellest rohkem ning kõvema häälega rääkima. Planeeritav riiklik reform saadab signaali, et noorsootöötajad on professionaalust otsivad improviseerijad, mitte pelgalt klimberdajad, ning paneb kohalikele omavalitsustele kohustuse hoolida oma noortest nii, nagu teevad seda noorsootöötajad.

Nii nagu on võimalik klaveriklimberdajal liigset jõudu kasutades muusikariista lõhkuda või vigastada, võib amatöörilik klimberdamine – juhuslik või ettevalmistuseta tegutsemine – noorsootöös põhjustada probleeme, mis ei ole kohe nähtavad, kuid aja jooksul võivad osutuda kahjulikuks noortele või valdkonnale.

Noorte vajaduste tähelepanuta jätmine võib lõhkuda usaldust ja läbimõtlemata meetodid viia valede otsusteni. Seega, nagu klaveri mängimine nõuab hoolt ja oskusi, vajab ka noorsootöö teadlikkust ja professionaalsust, et vältida kahju tegemist ning luua ühiskonnas veelgi suuremat väärtust.

Täname Tallinna Ülikooli nooremteadurit Kristi Jüristot, kes tutvustas meile pealkirjas ja artiklis kasutatud metafoori ning Pete Harrise teadustööd.

(1) Eesti etümoloogiasõnaraamatu järgi tähendab klimberdamine klaveri oskamatut ja/või kehvasti mängimist.

Autorid:

Kerttu Brandmeister, Tallinna Ülikooli noorsootöö korralduse vilistlane
Evely Pajula, Aasta noorsootöötaja 2023
Mai Pitsner, Laagri robootikaringi juhendaja